Esimene

Mõtlesin, et teen ka algust oma blogiga, et siia ma siis viskan riime, mõtteid, olukordi ja igasuguseid asju.... Esimene asi on siis selline:

Ja ma mõtlen, mis saaks siis, kui keegi ei valetaks enam.
Kas oleks maailm parem ja kenam? Sooviks vahel ma enam,
kuid alatihti lubadused, mis antakse ei pea paika
ja järjekordselt saan pettumust ma maitsta.
Langen korraks, kuid tõusen järgmisel sekundil.
Jah taaskord ma sinus pettusin
ja heastada ei saa alati kõiki oma tegusid,
mis oled teinud, sest ükski saladus ei püsi peidus.
See on sama mis lapsed mängiks peitust,
et mäng ei lõpe enne, kui kõik on üles leitud.
Seega targem oleks olla see, kes otsib,
sest varjata on raske ja samas ohtlik, kuid keda kotib,
kuidas sina asjadesse suhtud. Sita juhtub
ja eriti nendega, kes ei oska oma suud hoida lukus.

Parem usaldan ennast kui mõnda venda,
kes külmavereliselt lööks noa mulle selga.
Varem usaldasin vennast rohkem kui ennast,
kuid külmavereliselt lõi noa mulle selga.


Ja ma mõtlen, mis saaks, kui kedagi ei kasutataks ära.
Kas sellega alustaks sa täna, kuid andestust paluda ei tänan
mitte, sest elu ei ole kahjuks niivõrd lihtne.
Siiras tundud, et saad andeks,
kuid andeks andes, tükike minust sügavikku langeb
ja kõike seda endaga kandes kaasas,
taas ma üksinda kaugustesse vaatan.
Ma ei soovi, et sa lahkuks, kuid siia sa ei kuulu,
sest oled muutund, ja miskit on puudu
meie vahelt. See on läbi meie vahel.
Üks pluss üks ei muutu enam kaheks
ja tahes tahtmata tuleb vastutada oma tegude eest.
Mõned vastutavad elude eest,
ja sellepärast ongi kõik võimalik korda saada tegutsedes.