Kõigil on pohhui, mis ümberringi toimub ja samas ka minul
kuid öösel kõndides tihti peale mõtlen ilust
mida ei oma linnad kuid mis olemas on väikestes kohtades
loodus, puhas õhk, inimestel on hinged keda kohtame
kuid liikudes kesklinnas tunduks nagu päikest poleks ilmund
ainult tühjad pilgud, nagu kogu elu oleks läinud viltu
kuid samas on ka neid kellest tõesti kahju hakkab
ja ise samas olukorras ehk enam ise ka ei jaksaks
kui elu pole naeratand ja võimalusi on väheseks jäänud
tegelikult on kurb lugeda kui inimene on surnuks jäätund
ja tänan, et oman sooja kohta, kus ööseks tulla magama
ja ma vabandan kõik need korrad kui oleks saanud jagada
natuke toitu, mille prügikasti viskasin, sest kõht sai täis
natuke raha, mis minu pohhuismist taaskord põrandale jäi
väikseks jäänud riided, mis oleks saand kuhugi anda
kuid sel hetkel tundus, et targem on nad prügikasti hoopis panna
Mitte et ma ei hooliks, vaid lihtsalt ma pole mõelnud nii
et mõnel inimesel on elust ka see elementaarne ära võetud siit
vahel vajame suuri katastroofe, et mõista mis on tegelt tähtis
või mis peaks olema, kuid ikkagi kodudust mööda läksin
ilma et oleks andnud talle natuke raha või toitu kilekotist
nii et tekib küsimus, kas mind tegelikult ka üldse kotib
või lihtsalt üritan oma hinge puhastada pattudest
kuid nagu ikka jääb mõistuses puudu mul järjekordselt vastustest
No comments:
Post a Comment